Riisiperre minek tuli kuidagi mitte just äkki aga kuidagi vaikselt ümber nurga hiilis minuni. Mul oli täiesti selline tunne, et mida seal niiväga vaadata on peale mõisa?! Pealegi olen seal juba käinud jne.
Aga ilm oli ilus kuldne. Kaarte uurides leidsin enda jaoks ka mõned uued “nähtused”.
Sammud vedasid alguses Uue Riisipere mõisa suunas. Olin korra suvel sealt mööda sõitnud ja näinud, et sellele on suur uhke aed ette ehitatud. Ma isegi ei lootnud, et sinna lähemale uudistama pääseb.
Samas oli kõrval krundilt ehk munalaskme oja kõrvalt täiesti vaba pääs mõisa taha tiigi äärde. Seal ei olnud isegi silte, et on eramaa või midagi, teine variant, et ma lihtsalt ei näinud neid.
Huvitaval kombel ei olnud mõisa naaber üritanudki sekkuda mängu naabrist parem ehk seal oli täiesti viisakas võsa, paar lillepeenart keskel ilulemas.
Mõis oli võrreldes nelja aasta taguse seisuga tundmatuseni muutunud. Sel ajal olid veel aknad sisse löödud, krohv maha kukkunud, hein silmini. Nüüd on selline viisakas.
Teed jätkates oli väike probleem, nimelt oli mõisa esine aed pikalt pikalt edasi ja polnud isegi näha kas see lõpeb aiaga või saab otsa. Tagasi minna tundus ka nüri, seega sai läbi võsa pressitud. Õnn oli see, et aed lõppes küll aiaga aga see oli nagu ikka pikali lükatud, nii et sealt sai kenasti välja 🙂
Edasine tee viis vana Riisipere mõisa suunas. Natuke metsa vahel, natuke üle põllu. Hästi ilusad vaated olid.
Vana- Riisipere mõis oli ka igapidi aiaga ümbritsetud, videovalvega ja puha. Eesvärava juurest polnud näha suurt midagi. Tagantpoolt sai paar klõpsu majast teha. Huvitav oli hoopis kõrvalmaja, mis oli üritanud võita naabrist parema tiitlit või midagi. Alguses tundus, et väike majake on üles vuntsitud, sambad ette ehitatud, isegi mingi kummaline munakivi tee laotud. Paar sammu edasi astudes oli aga näha milline “sara” see maja tegelikult oli. Kontrast oli äge 😀
Nissi poole sai mindud kapsapõllu veerel, läbi värvilise võsa murtud tee peale. Nähtud katkumäge ja vana Haapsalu rauteel kulgevat kergliiklusteed.
Nissi kiriku juures leidus väike prügimägi. Kuna lähenetud sai “valest küljest” siis ei jäänud muud üle kui ronida üle piirdeaia. Kirik on päris võimas, näeb kena välja. Aias on kabel ja mõned mõisnike hauad. Kiriku värava taga on ausammas vabadussõjas langenutele.
Lonkisin niisama veel natuke Nissi vahel. Kohe kiriku lähistel oli mälestuspink Raimond Valgrele, kes on sealkandis sündinud. Paar ägedat maja. Ilmselt mingi vana karjääriauk, imeilusat värvi veega. Kohalike ujumispaik. Nissi kooli juurde oli pandud mälestusmärk Nissi kooli 100 aastapäevaks, mis on ühtlasi ka EV100 kingitus.
Edasine kulges vaimus, kus lõppeb raudtee. Imelik kuidagi vaadata, et ühes kohas saabki raudtee otsa, edasi võid jala minna kui tahad 🙂
Raudteejaama veetorni parasjagu renoveeriti. Kunagi saab sinna minna äkki kohvikusse või niisama tsillima. Mina oma blondi aruga mõtlesin, et see väline trepp tõstetakse kraanaga torni sisse vms. Tegelikult on see avariiväljapääsu trepp. Samas kui mõelda, et trepp on metallist ja näiteks torn põlema läheks siis oleks sealt üsna valus alla tulla ilmselt või..?
Pärast seda oli valik, kas minna rongile mis pidi mõne minuti pärast välja sõitma või veel tunnike niisama ringi vaadata. Vaatamisväärsusi eriti palju alles polnud, nii et sai rong valitud.
Keilas sai otsus vastu võetud ja hoopis seal see tunnike ära hängitud. Keila jõesaar on nii armas paik, et läksin rõõmuga uuesti kuigi ma olin alles seal käinud. Vaadatud sai linnusevaremeid, viinaköögi ja moonakamaja varemeid. Nauditud jõe ilu ja moonipõõsa õitsemist.
14km/Oktoobris:14km/Aastas:1318km
Minu rajad 