Pühapäeva hommikuks oli vaim valmis pandud, kott pakitud, et minna Kõnnu järve äärde vihmast päeva nautima. Ilmateade lubas terveks päevaks laussadu. Sel korral oli kaaslane ka kaasas, nii et viilimise võimalust eriti ei olnud 😀 Kuigi eelmisel õhtul nii palju tegime järeleandmisi, et otsustasime hilisema rongiga minna.
Mina olen Kõnnu järve ääres ühe korra käinud ja sedagi juba üksjagu aega tagasi.
Sõitsime rongiga Lohu peatusesse, kus saime kohe sahmaka vihma kaela. Katusealune küll oli aga tuul puhus kõik vihma sinna alla, nii et kasu sel korral ei miskit. Ajasime oma kiled selga, peitsime fotokad põue ja hakkasime Keila jõe poole astuma, kus oli paar pärandkultuuri objekti.
Esimene neist on raudtee ääres olev Lohu meierei.
Umbes 300 m raudteejaamast vasakut kätt jääb Lohu koolimaja ja kooliteenija maja. Kuna praegu on hoone kasutusel elamuna siis väga hoovi ei trüginud. Maja iseenesest väga põnev. Hoone ajalugu on huvitav sest seal on asunud nii algkool, mis suleti 1937, seltsimaja mis tegutses kuni 1940-dani. Saksa okupatsiooni ajal vanadekodu, siis jälle kool ja alates 1962 aastast on seal elamu.
Sadakond meetrit edasi on korsten. Millega see kokku kuulub või miks see seal on, selle kohta ma infot ei leidnud.
Jõe ääres on kaardile märgitud Mälivere vesiveski. Kas me seda nägime – vist mitte aga pead ka anda ei saa. Kuna otse selle juurde ei pääsenud sest aiad ja hoovid olid ees siis eemalt jõe äärde minnes nägime küll üht huvitavat maja aga kaardil punkti vaadates see veski igatahes ei ole. Vihma kallas ja ei viitsinud asjasse väga süveneda ka.
Ilus vaade oli niisamagi.
Läksime raudteejaama tagasi, et teisel pool Kõnnu järve äärde jalutada. Kuna me mõlemad olime sinna erinevat teed mööda läinud siis natuke vaidlesime kumma tee parem on. Minu tee oli lühem aga ma polnud üldse väga kindel, et ma mäletan kuhu täpselt minna tuleb. Valisime minu tee ehk saab seigelda 😀
Alguse leidsime ilusasti kätte. Kusagil, kus oleks pidanud ära keerama läksime otse edasi. Samas hakkasid “häirekellad “üsna kohe ja üsna kõvasti lööma – ma ei ole siin varem olnud. Nii, et sadakond meetrit käisime edasi-tagasi ja keerasime õiges kohas ära. Tee ääres on Kõnnu tammed. Üks täitsa elus ja terve, teisest ainult jupike tüve alles.
Läksime rada mööda järve äärde välja. Vihma sadas ja sadas, meeleolu oli täpselt selline, et vahet pole kuhu me läheme.
Tont, mis tont. (Foto:Ilme)
Kuna ümber järve pole jalutanud siis mõtlesime, et võiks seal natuke kaugemale vaadata. Lihtsalt huvi pärast. Kapuutsid silmini peas eriti midagi ei näinud. Aga vähemalt olime rabas, värvid olid erksad, lõhnad tugevad. Mõni sinikas ja jõhvikas sai suhu pandud.
Nägime, et seal läheb matkatee, laudteed ja puha. Kunagi varem seal mingid rajakesed olid aga need lõppesid lihtsalt ühel hetkel otsa. Vaatasime kuhu need viivad, algus läks meie plaanituga üsna ühes suunas. Mingi hetk keerasime me täiesti teise suunda ja jätkasime teekonda sest sealne metsaalune oli päris põnev.
Lõpuks vaatasime gepsust igaks juhuks järgi kaugele me jõudnud oleme ja kuhu täpsemalt. Ühesõnaga hea, et me Kauksisse ühe jutiga välja ei kõmpinud 😀 Me olime järvele peaaegu tiiru peale teinud. Kuna kusagilt rohkem mingit mõistliku teed ei paistnud olevat siis kõmpisime sama rada mööda tagasi. Vihmamärga võssa väga ei kippunud sel korral.
Siis tuli päike välja, mida ilmateade ei lubanud ja meil kohe õnn “majas”, samm reibas, kapuutsid peast läinud ja imeline maailm vaatas meile vastu.
Leidsime selle sama tee ääres 2 sammu eemal metsavendade haua.
Hunniku puravike, mida me enne ei näinud ja mida ma järgmised 16km lisaraskusena kaasas kandsin. Pilte neist polegi õieti teinud aga neid oli meeletult.
Lõpuks ometi saime pilte klõpsida, muretsemata mis fotokas sellest ilmast arvab. Meile tundus, et sinna matkarajale võiks mõni teinekordki vaatama-uurima minna, ilus oli.
Kõnnu järve ääres tegime väikese puhke- ja söögipausi. Ma puhastasin seeni ka veidike, et oleks kergem tassida.
Tegemist oli siiski suhteliselt lageda alaga ja tuul puhus, nii et üleliigselt aega ei viitnud või no kui välja arvata paar selfiet, mida hädapärast oli vaja teha 😀
Kõnnu tamme könt.
Kõmpisime mööda kruusateed raudteeni, põigates vahepeal metsa vahele.
Üldiselt püüdsime siiski tempot tõsta sest oma miteametlikust ajakavast olime väga maha jäänud. Aga lootust oli, et jõuame enne pimedat tähtsamad kohad läbi käia.
Ilmaga meil edaspidi vedas, kahel pool olid küll tohutult mustad pilved aga meie kohal läksid need kahte lehte laiali 🙂
Jõudsime Lohu mõisa hooneteni. Need olid suures osas küll varemeis aga näha on, et töö seal käib ja tundub, et majad tehakse korda.
Esimesena jäi teele karjakastell.
Viinavabrik ja sepikoda.
Viinaköögis käisime sees.
Huvitav lagi oli.
Natuke maad veel ja jõudsime mõisani. Minu meelest imeilus aga samas tagasihoidlik ka. Ümberringi imelised vaated, ilus haljastus. Valitsejamaja oli ka seal kõrval, ilusa verandaga.
Endine mõisa allee?!
Järgnesid ait-kuivati. Nõuka ajal ehitatud elumaja ja mingisugune tellistest (täpsustus: silikaatkividest 😀 ) laotud putka, mida oli üritatud mõisakompleksiga ühendada/seostada.
Aednikumaja-kasvuhoone
Masinarehi ja vesiveski.
Alla kilomeetri jäi Lohu ja Loone linnuseni. Lohu oma otsustasime vahele jätta sest rongi peale hakkas veidike kiire. Pole erilist mõtet ju pimeda peale jääda. Loone linnus on visuaalselt kaunis vaadata, seal tekkis suisa tunne et äkki jääks sinna päikeseloojangut ootama aga samas nagu väga ei viitsinud ka. Meil mõlemal oli eelmisel päeval juba pikk matk selja taga ja väike roidumus kippus peale tulema.
Samuti jõudsime läbi põigata Lohu allikate juurest. Väga ilusad aga jälle kellegi hoovis, suhteliselt ebameeldiv nii ühele kui teisele poolele ma arvan. Ilmselgelt ei taha mina väga kellegi hoovi peal kõndida ja nagu näha olid omanikud kõik sildid ka kuhugi põõsa alla visanud ja tagurpidi keeranud.
Lootsime näha ilusat päikeseloojangut aga no ei tulnud sealt suurt midagi.
Enne raudteejaama minekut jõudsime veel Kohila vesiveski juurest läbi joosta.
Oma päikeseloojangu saime ka aga vales kohas, vale taustaga 😀
Raudteejaama jõudsime pisut varem, nii et saime veel pisikese söögipausi teha ja jalga puhata 🙂
26km/Septembris:199km/Aastas:1304km
Minu rajad 