Viimsi poolsaarel uitamas.

Üks pühapäeva hommik, mil ma ei maganud lõunani aga siiski ärkasin piisavalt hilja. Ilm tundus aknast vaadates kena ja tekkis tahtmine õue minna.  Mul oli isegi idee, kuhu minna 🙂 Ma leidisin kaardi pealt Viimsi ps oleva karjääri ja tahtsin näha, mis seal on. Peale selle oli I eelmine päev sealt mingeid kive otsimas käinud ja ma mõtlesin, et läheks vaataks kah.

Igatahes oli mul suhteliselt kiire sest valget aega oli umbes 5 tundi.

Väljas selgus, et ega see ilm nüüd teab, mis kena polnudki. Tormas täiega ja ma polnud sellest isegi kuulnud, et torm peaks tulema või midagi 😀 Seega mere ääres laineid nähes oli selge, et esimene peatus tuleb merivälja muulil. Ma pole seal kunagi suurt lainet pildile püüdmas käinud ja kuuldavasti tuleb sinna mingi jahisadam, nii et tuleb jäädvustada kui veel saab.

Samas kaua olla ei kannatanud, lihtsalt külm hakkas.

Läksin bussipetusesse tagasi ja vaatasin, et buss tuleb alles 4 minuti pärast, seega läksin jala edasi. Muidu oleks enne ära külmunud kui metsa jõudnud oleks.

Suund oli Randvere teele ja et ma eriti palju mööda tee äärt ei peaks minema siis astusin läbi Viimsi mõisa pargist. Polnud väga hea idee – väga märg, väga sopane ja väga pehme maa. Aga samas ikkagi parem kui täiesti tee ääres 🙂

Laidoneride mälestusmärgist jalutasin mööda. Kuidagi jube hästi tehtud märk, vähemalt mind tõmbab küll ligi ja lähemalt vaatama, pea alati kui sealt mööda lähen.

Pargist läbi jõudnud, läksin kahe kaubanduskeskuse vahelt Põhjakonna terviserajale. Seal ma olin suhteliselt värskelt käinud, nii et käisin kiiresti. Torm oli palju puid murdnud.

Kui rada otsa sai siis läksin võsa vahelt lihtsalt edasi. Huvitav oli see, et ma teadsin, et seal peab kusagil rauaallikas olema. Kaardi pealt vaadates kusagil kuradikoopa läheduses. Seda ma siis veel ei teadnud, et see on kanalisatsioonikaevu luugiga kaetud. Igatahes leidsin mina ka rauaallika, võtke heaks või pange pahaks.

Kuradikoopa ukseavast piilusin  ka sisse kui juba sinnakanti sattusin

Õige pisut maad tuli jälle tee ääres kõmpida, et huvitavam oleks tegin väikese kõrvalepõike kasekivi juurde, polnud seda varem päevavalges näinud.
Natuke maad edasi on koht, kus ma polnud käinud aga kuhu ma kangesti minna olen tahtnud. Igakord kui neeme tipu poolt olen mööda Randvere teed linna poole tagasi  jalutanud, olen tee ääres näinud küngast või astangut aga iga kord on  olnud kas liiga pime, et pole viitsinud katsetama minna või ükskord oli lihtsalt kiire sest linnas hakkas bussiliiklus vaikselt ära lõppema ja päris jala poleks tahtnud koju minna. Ühesõnaga seda küngast oli vaja uurida ja ma arvan, et ma lähen kunagi vaatan veel sinna 🙂

Aga üldiselt oli seal tore veidi räsitud metsaalune.

Käisin luusisin natuke ümber karjääri, kaugele ei viitsinud minna sest märg oli 😀 Aga põhimõtteliselt ma isegi ei näinud, kas seal on midagi põnevat või mitte. Jälle hakkas kiireks minema sest ma tahtsin veel läbi metsa Tammneeme minna ja pime märg mets ei ole siiamaani väga minu teema olnud. Nii et ma jätsin asja üsna kähku pooleli aga kunagi ma tahaks ikkagi näha, mis seal on.

Hakkasin vaikselt Tammneeme poole astuma, läbi tundmatu metsa. Millegipärast kaldusin küll rohkem Leppneeme suunas.

Ehk siis läksin Leppneeme poole, et sealtkaudu Tammneeme minna.

Ma tundsin ennast nagu mingi piiluja kui üle aia pesust pilti tegin aga see oli nii äge kuidas valged alukad ja taskurätid reas rippusid.

“Jooksin” edasi, kõikidest kividest mööda. Tiirukivi nägin kaugelt eemalt aga tagasi ka minema ei hakanud. Kaldaalust kivi nägin natuke lähemalt aga päris külje alla ka ei pugenud.

Valgepõsk laglesid nägin ka.

Päike oli peaaegu juba täitsa looja minemas. Suht jama sest ma tahtsin veel Tädu kuuse metsa ka jõuda. Käisin bussipeatuses kaarti vaatamas, kas ja kuidas kõige otsem minna oleks. Sellepeale pakuti mulle kohe küüti. Aga minu seikleja vaim ei lubanud mul veel linna minna, nii et jalutasin edasi.

Natuke maad käisin mööda kergliiklusteed, natuke põikasin metsa vahele.

Tädu kuuse juurde jõudsin ma jälle suhteliselt hämaras.

Hakkasin mööda tädu loodusrada astuma. Kui ma ennist ütlesin, et märg pime mets pole minu teema siis sel korral sain selle oma teemaks kah 😀 Aga vähemalt ma teadsin, et tee ei saa olla väga pikk ja ka seda kuhu ma enamvähem välja jõuan.

Veidi kriipi oli küll 😀

Aga ei pidanudki seal väga kaua mõllama. Varsti jõudsin mäealuse teele välja. Aga vot seal oli pime, isegi taskulambi valgel oli keeruline pilti teha 🙂

Aga põhimõtteliselt olin tsivilisatsioonis tagasi.  Üritasin veel mingit kivikalmet leida aga tundus suhteliselt lootusetu. Aga Pärnamäe veehoidlat käisin ma küll vaatamas. Kaardi pealt olen seda kogu aeg näinud aga kohale pole kunagi läinud. Nüüd on see siis tehtud aga pean mainima, et ega ma eriti ei näinud midagi 🙂 Võiks uuesti minna millalgi.

Sellega sai matk peaaegu läbi. Vaatamisväärsusi rohkem polnud. Või no Viimsi mõis oli aga pilti sellest ei teinud 🙂

Kokku: 25km/ 40km

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.