Laagris ja Pääsküla rabas

Laagri asumi jätkumatkaks sai edasi mindud teisele poole jõge Saue valla Laagrisse. Mõtlesin A-le üht seinamaalingut näidata. Aga enne veel sattusime Teemanti parki, mis oli pooleli aga minu meelest päris ilus. Või kas ilus aga kuidagi kutsuv, selline mõnus, et võiks seal maha istuda küll.

Juhuslikult läksime mööda mustkunstiteatrist. See hakkas silma oma huvitavate akendega.

Veel tuli mulle meelde, et seal kusagil läheduses peaks olema Jaan Teemanti mälestuskivi. Läksime seda otsima. Leidsime. Pean mainima, et sel hetkel ma veel ei teadnud, et me Teemanti pargis oleme 😀 Oletasin, et see on eemal oleva pargi “jätkulugu”.

Saime ka teada, et selle koha peal asus Jaan Teemanti pere Veskimöldre talu koduõu.

Sealt paistis juba mingi järgmine skulptuur. Aga silm eemalt üldse ei seletanud, mis see olla võiks. Kuna see oli kivikuhja otsas siis läksid mõtted kohe kuidagi vabadussambale. Natuke maad edasi nägime mingit heledat kandilist asja kuju küljes ja jõudsime järeldusele, et see on mingi kaasaegne abstraktne skulptuur. Veel lähemale jõudes nägime mingit musta kuju ka – nagu ülestõstetud käega naine. Natuke veel ja me nägime juba koeri ja lõpuks olid need hoopis jänesed, kes tirisid porgandit maast välja. See on ka hea näide silmade ja aju koostööst 😀 Häbi isegi tunnistada, et ma olen sellest kujust täiesti teadlik olnud ja isegi mõelnud seda vaatama minna. “Suur saak” Tauno Kangro 2017. Pargi nimeks Jõekääru park ja suunatud aktiivsematele inimestele. Seal leidus igasuguseid spordi jaoks vajalikke instrumente.

Lõpuks jõudsime ka seinamaalinguni. Awer´i 2016 a maalitud teos eestimaistest juurviljadest, veidike abstraktne kuid lähemal vaatlusel täiesti ära tuntavad: sibul, küüslauk, ingveri juurikas.

Päris palju uut ja põnevat arhitektuuri oli. Polnud üldse igav mööda tänavaid kõndida.

Suund oli meil siiski Hortese kanti. Seal lähedal asus 20-datel vangilaager, mille järgi Laagri oma nime sai. Maa alal oli üks vana maja ka aga, kas sellel laagriga ka mingi seos on, pole aimugi. Kusagilt midagi leida ei õnnestunud.

Laagri Peeter Suure Merekindluse varjendites olen nii sees kui väljas käinud aga kaarti uurides on üks “üksus” vahele jäänud. See asub teistest jupp maad eemal ja mul polnud aimugi, et see olemas on. See oli kaugeim punkt, kuhu jõuda tahtsin. Esialgu oli ainuke mõeldav tee sinna jõudmiseks kõmpida mööda Jälgimäe teed, vat see oli küll igav. Aga ilmselt oli seda vahepeale vaja sest edasine läks päris hulluks kätte ära 😀

Igatahes me leidsime nii varjendi kui ka maja. Kaardile on need märgitud kui rooduvarjend nr6.

Maja oli jubedalt ära lagastatud ja näib, et oodatakse aega kui see ümber kukub, saab midagi peale ehitada, nagu seal kandis juba tehtud on.

Tagasi enam mööda Jälgimäe tee äärt ei tahtnud minna. Kuna teised varjendid jäävad linna poole siis tundus, et võiks ehk ladude tagant minna. Seal on nagu natuke loodust ka. Tee oli sopane. Mõningates kohtades oli näha väravaid ja aedu. Samas läbi pääses otseselt tupikut nagu ka ette ei tulnud.

Natuke veel ja leidsime metsa vahelt trammi. Väheke naljakas oli küll. Algul piidlesime kaugemalt, lõpuks pistsin nina ukse vahelt sisse ja vaatasin ega seal kedagi ei ela. Polnud kedagi.

Jätkuvalt äärmises hämmingus, läksime edasi. Asi hakkas selginema kui jõudsime Nõukaaegsete militaarobjektideni, kus oli värvisõda mängitud. Ilmselt on see siis mingi “lõbustuspark”, millest ma mitte kunagi midagi kuulnud pole. Ma pole ka teadnud, et seal seda Nõukogudeaegset värki leidub. Googeldades tuli välja, et mingi aeg taheti neid seal lammutada ja osaliselt on seda ilmselt ka tehtud sest leidsime mitmeid vundamente.

Koht oli iseenesest päris sürr. Igasugu gaasimaskides tüüpe vedeles siin ja seal, Elektri(ratas)tooli leidsime. Vanu autosid ja igasugu muud atribuutikat.

Eemalt vaadates ei saanud aru, kas me oleme aias sees või väljas, meelega ei tahtnud eramaale minna 🙂 Üritasime mujalt minna aga päris hullu võpsikusse ennast ka pressida ei tahtnud, lõpuks otsustasime selle värava ikkagi üle vaadata. Nagu arvata oli – olime eramaal. Õnneks peale väravate seal midagi polnud, nii et saime oma teed jätkata.

Merekindluse rooduvarjenditest käisime ilmselt veel nr2 ja nr4. Päris kindlalt ei oska väita aga tundub, et umbes nii võiks olla.

Arvatava nr 2 juures tegime lõuna ka, hoolimata sellest et kell hakkas 6 saama.

Oleks võinud sealt samast ka bussi peale minna aga ei tea miks oli vaja Pääsküla rabast ka läbi käia 🙂

Ega otse käimine ei tulnud ka kõne alla, ikka põigetega siia sinna. Prügimäe tagant läbi , turbaväljade vahelt, peaaegu Männikule, et siis jälle tagasi Hiiu poole keerata.