Sünnipäeva retk

Tuttaval matkasellil oli juubel. Pidada ta seda otseselt ei tahtnud, samas kui tuttavate matkalistega kokku saada tahtis küll. Lõpuks leiutas ta välja plaani, et kingituseks tahaks ta saada sellist matka, kus ta käinud ei ole. Iseenesest pole ju keeruline aga kuidagi sattus see tööpäeva õhtule ja märtsis läheb veel üsna varakult pimedaks. Arvestada saime umbes 3 tunniga, teades, et siis on ka lõpp juba pime. Ah ja külalisi pidime ka meie kutsuma ja see oli palju keerulisem kui matkaga hakkama saada. Kes see ikka kolmapäeva õhtul ennast välja vedada viitsib. Mõned siiski viitsisid 🙂

Umbkaudne plaan oli minu jaoks selge kuna ma tean peaaegu täpselt, kus juubilar matkanud on või pole 😀 Et asi huvitavamaks teha siis otsustasime nii et enamus asju võiks olla varem nägemata.

Alustasime Mähel. Kuna üks matkasell jäi hiljaks siis otsustasime algset plaani nii palju muuta, et läksime varem maha ja jalutasime paari kivi juurest läbi. Pole nagu kõige põnevamad kivid aga aja parajaks tegemise mõttes kulusid ära küll 🙂

Tegelikult polnud aega vaja parajaks tehagi kuna meie istusime ummikus ja järgmine buss tuli kiiresti kohale. Seega sai hilineja neiu hoopis meid oodata 😀

Päris matk hakkas peale Pärnamäe hiidrahnu juurest. See on mu meelest juba selline kivi, mis võtab mitte nii suured kivisõbrad ka ahhetama.

Aga enne seda nägime põnevat silti.

Hahaa. Koeral on käsi hambus. Õnneks olime neid koeri juba varem näinud, nii et me arvasime, et nad päris elu kallale ei kipu.

Tundub, et need koerad armastavad naabritel külas käia 🙂

Jalutasime läbi Soosepa raba ja meil oli natuke kiire. Sest me tahtsime päikeseloojangu ajaks jõuda Põhjakonna trepi juurde.

Nii et siis lidusime sabad jalge vahel. Tegelikult siiski astusime üsna rahulikult. Huvitav koht on ka Pärnamäe veehoidla. Seda ma olin ennem ainult pimedas näinud ehk peaaegu sama hea kui üldse mitte näinud.

Otse üle ei julgenud minna, mõnes kohas tundus, et jää ei ole kuigi paks. Kalda ääres oli maani läbi külmunud ja moodustas imeilusaid mustreid.

Majade vahelt läbi ja Põhjakonna trepp juba paistabki. Päike ka loojub.

Kui nii kaugele on välja tuldud otsustasime vaadata ka Lubja majakat, kuradikoobast, uut rauaallikat. Peamine põhjus oli tegelikult see, et ootasime pimedat. Juubilar polnud valgustatud treppi näinud ja tahtis näha. Seega oli vaja senikauaks tegevust leida.

Üleval oli tore jalutada aga alla minekuga tekkis pisikesi probleeme. Jube libe oli ja maapind külmunud ka. Nii et kui libisema hakkad siis libised allla välja. Polnud kõige meeldivam väljavaade. Kuidagi puust puuni see allaminek siiski õnnestus.